Valga on mitmes mõttes piiril, ühtpidi poolitab linna Eesti-Läti riigipiir, teistpidi jääb see koos
ümbritsevate aladega Võrumaa ja Mulgimaa vahele. Piirialad on kohtumiste ja lahknemiste paigad, Valga
puhul on see piiril olemine peaaegu põline, juba keskajal täitis asula, mis paiknes Tartu piiskopkonna ja
ordu maade piiril, erinevate osapoolte läbirääkimiste paiga rolli.
Piirialasid, ja nõnda ka Valgat, iseloomustavad erinevused ja kontrastid. Väljendugu see siis nii
rahvuselises ja kultuurilises mitmekesisuses, kiirete ja äkiliste tõusude ning langustega arenguloos või
viimase tulemusel tekkinud linnaruumis, kus võib kõrvuti näha nii hiilgavat suurejoonelisust kui peaaegu
müstilise varjundi omandavat eimidagit. Ülev ja madal, mädanev ja steriilne seisavad lähestikku ning
siirdumine ühest teise võib olla sama lihtne kui piiriületus Schengeni riikide vahel.
Ka mälestused ja unistused on mingis mõttes piiripealsed nähtused, nad on justkui olemise ja olematuse
piiril, samal ajal siin ja kusagil kaugel. Mälestused on minevikku suunatud, unistada võib nii minevikust
kui tulevikust. Kui aga unistada minevikust võivad mälestused ja unistused ka kokku sulada, niiviisi et
piir nende vahel kaob. Sageli öeldakse, et kel pole mälestusi ja minevikku, sel pole ka tulevikku. Kas see
tähendab, et mälu puudumine kärbib ka unistuste tiibu? Ja vastupidi, kas rikkalik mälu, olgu isiklik või
laiem kultuuriline mälu, annab ka unistustele hoogu juurde? Raske ütelda, ilmselt pole mälestuste ja
unistuste vahekord kunagi nii selge ja ühesuunaline, et neile küsimustele kindlat vastust anda, aga nende
küsimuste küsimine võiks ergutada mäletama ja unistama ning see ongi peamine.
Kui võrrelda erinevaid paiku, kohti, piirkondi, võime eristada selliseid, millel on välja kujunenud kindel
identiteet ja kõigile tuntud kuvand ning teisi, millel seda pole. Nii identiteet kui kuvand toituvad tavaliselt
suuresti minevikust, see tähendab et need on paljuski seotud mälu ja mälestustega. Valgal, mis asub
tugeva eneseteadvusega Võrumaa ja Mulgimaa vahel, pole jõulist identiteeti ega imagot, ehkki
kultuurikiht on siin paks ja mäletada on paljut. See võib olla nii puudus kui eelis. Kahtlemata on sellisena
end raskem nii-öelda “turustada”, kuna niiviisi pole justkui üldtuntud kaubamärki, millega inimestel
tekiksid kohe seosed ning vastava “toote” maitse suhu. Teisalt võib aga liiga selge identiteedi puudumine
anda vabaduse ja tohutu avaruse unistamiseks. Ka mälu on niiviisi vabastatud kohustusest jutustada
kõigile tuntud lugu. Just sellisest keskkonnast võiks võrsuda midagi uut ja edasiviivat.
Käesolev näitus uurib Valga olemust läbi mälestuste ja unistuste. Kuidas toidab siinne keskkond
mälestusi ja unistusi ning kuidas mälestused ja unistused mõjutavad keskkonda ja seda kuidas kogeme
enda ümbrust? Kunstnikud on liikunud nii ruumis kui ajas ning vaatajate ette jõuavad maalid, lood ja
artefaktid, mis haaravad ka näitusekülastaja rännakuga kaasa. Näituse eesmärk on pakkuda inspiratsiooni
meenutamisteks ja unistamisteks.
Hedi Kuhi (s 1998) õpib Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti erialal. 2023. aastal pälvis ta Hotell
Pallase maalikunsti stipendiumi. Hedi saab inspiratsiooni loodusest ja inimestest enda ümber. Peamiselt

teeb akrüül- ja õlimaale ning söe- ja grafiidijoonistusi. Oma isikunäitusel "Jälle siin" põimis ta hetke ja
mälestused mitmekihiliseks subjektiivseks reaalsuseks.
Valga on Hedile kodulinn ning seotud lähedaste inimeste ja lõputute mälestustega. Tema jaoks vormivad
linnaruumi seal tegutsevad inimesed. Linna ilu ei piirdu kuulsate vaatamisväärsuste või peene
arhitektuuriga, ilu peitub tavalistes inimestes ja lihtsates hetkedes, mis aja jooksul on loonud kodu
südame.
Danel Ülper (s 1998) on Kõrgema Kunstikooli Pallas vilistlane, kes on võrdselt pühendunud nii
maalikunstile kui ajalooliste hoonete interjööri uurimisele ning kellel on piiritu huvi arhitektuuri ja
keskkonna vastu. Oma viimasel isikunäitusel, “Otsides muusikat”, sidus ta maalidega ka heli ja jutustuse,
et analüüsida oma loomismeetodit.

Danelile on Valga alles saanud koduks, ehkki pole selge kauaks ja mida see päriselt tähendab. Samas on
tal Valgaga olnud pikalt oma eriline suhe, ennekõike küll just läbi arhitektuuri ja keskkonna. Teisalt on
Danelit alati paelunud paigad, millel pole liiga väljakujunenud identiteet, aga mille kultuurikiht on ometi
rikkalik ning kahtlemata Valga just selline on.