Neid oli neli - kaks poissi ja kaks tüdrukut. Said kokku ja olid õnnelikud. Õnne algus on lihtne. Kuid õnn ise on pöörane, kirglik ja uskumatult omakasupüüdlik. „Mina olen õnnelik, järelikult on seda ka tema. Me oleme koos ja igavesti.“ Õnnelikud inimesed panevad aja seisma. Nende maailmas aastad ei möödu. Nende maailm vaid särab, särab kuni seitsmeteistkümnenda suveni.
See lugu on inimestest, kes oma õnne sisse kaduma läksid. Nüüd peavad nad otsima. Ennast ja oma elu. Otsima nüüd ja kohe. Sest aeg teadagi ei peatu. Selle koha pealt õnn valetab.