See pole lihtsalt näitus, vaid tugev sotsiaalne projekt. Me toome publiku ette vaimsed probleemid, mis puudutavad suuremal või vähemal määral kõiki meid. Kui paljud meist saaks öelda, et nad pole kunagi olnud depressioonis või mõelnud elust lahkumise peale. Nö normaalsel inimesel läheb see üle, vb võtab veidi rohtu või käib psühhoterapeudi juures.  Aga kogenud sarnaseid probleeme oleme me paljud.

Nii et see näitus on meist kõigist, ainult veidi utreeritumal kujul. Ilmselgelt nende maalide loojad on rohkem hädas iseendaga kui maalide vaatajad. Kust aga läheb piir ja millal ta läheb? Kas keegi meist võib olla järgmine, kes astub üle selle piiri? Ja äkki alustaks kunstiteraapiaga enne kui hilja?