Kutuurikeskuse erinevatel sündmustel võidakse pildistada ja filmida.

Fotosid ja videosid võidakse salvestada ning avalikustada kultuurikeskuse kalendris eesmärgiga jagada teavet Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses toimuvate sündmuste kohta.

Fotosid ja videosid võidakse kasutada Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse reklaammaterjalide (plakatite, treilerite jms) koostamisel. 

Tööstusehitised Eestis ehk TEE

10.
jaanuar
neljapäev
2019
Kell 16:00 kuni 28. veebruar
Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse teatrisaali fuajee

Meid ümbritsevate ehitiste hulgas on palju erinevaid objekte. Pilk on erinev, olenedes nii pilguheitja tegevusalast ja elukäsitlusest, kui ka pilguheitmiseks kasutatud abivahenditest. Näituse märkobjektideks läbi ühe nädala on tööstusehitiste jäädvustamine.

Meid ümbritsevate ehitiste hulgas on palju erinevaid objekte. Pilk on erinev, olenedes nii pilguheitja tegevusalast ja elukäsitlusest, kui ka pilguheitmiseks kasutatud abivahenditest. Peeter ja Tõnu pildistavad fotoaparaadiga ja Uku mobiiltelefoniga. Näituse märkobjektideks läbi ühe nädala on tööstusehitiste jäädvustamine. Väljapanek on mahukama (ehitisteteemalise) projekti jätkuetapp, mida eksponeeritakse oktoober 2018 – juuli 2019 Eesti erinevates paikades.

 

Varem toimunud fotonäitusest:

1. ELAVAD EHITISED EESTIS toimus Eesti Kultuurkapitali toel 2003–2004 Narvas, Pärnus, Haapsalus ja Põlvas.

2. SURNUD EHITISED EESTIS toimus Eesti Kultuurkapitali toel 2010–2011 Tartus, Viljandis, Viimsis, Valgas ja Narvas.

3. FATAALSED EHITISED EESTIS 1 toimus Eesti Arhitektide Liidu toel 2013–2014 Rakveres, Tallinnas, Valgas, Haapsalus ja Tartus.

4. FATAALSED EHITISED EESTIS 2 toimus Arhitektide Liidu toel 2015–2016 Räpinas, Tartus, Türil, Pärnus, Jõgeval ja Tallinnas.

5. LAULVAD EHITISED EESTIS toimus Arhitektide Liidu toel 2016–2017 Tallinnas, Tartus, Paides, Valgas ja Toilas.

6. Wõimuehitised EESTIS toimus Arhitektide Liidu toel 2017–2018 Toilas, Valgas, Narvas, Kärdlas ja Paides.

 

 

TÖÖSTUS

 

Tööstus on küllap üks üsna halli kõlaga sõna, mis seostub eelkõige füüsiliste objektide valmistamisega, toomisega või ehk energiaga. Eesmärgiks on produktid, saadused, väärtus ja kasum. Midagi tarvilikku ja midagi kasumlikku. Tehased ja tsehhid. Õnneks on veel küll üks kaunikõlaline sõna: manufaktuur. Kas kujutleme tossavaid korstnaid tühermaal, halli ja morbiidsevõitu metalset tehismaastikku?

Aga ometi mitte – või vähemalt mitte ainult nii ei pea see olema.

See siin on üks hoopis teistmoodi ajalugu. Ta pajatab sellest, kui mitmekesiseid tooteid on Eestimaa pinnal Kiviõlist Saaremaani (või hoopis Tartust Saaremaani) juba tsaariajast peale tehtud. Ja peaasjalikult muidugi neist suurejoonelistest hoonetest, kus neid meile valmistati või valmistatakse, töödeldi või töödeldakse ikka veel. Uraanirikastamisest raamatute trükkimiseni, jahutoodetest sõjatehnikani, laevadest filmideni, puidust õlle ja viinani… – kõik need (ja enamgi veel) tööstusharud on Eestimaa pinnal tegutsenud või tegutsevad praeguseni.

Aga mitte ainult kohtadest või toodetest pole see näitus, vaid ka sellest, kuidas üks kiht asendub teisega – hooned jäävad kauemaks kui mõnedki muud nähtused ja ka see, mis neis kunagi tehtud, ei kao ju kuhugi.

Nõnda on järjepidevalt püsinud Tartu Milli vabrik, mille esmaseks eellaseks oli 1885. aastal ehitatud auruveski, millega pandi alus suurtööstuslikule jahutootmisele Tartu linnas. Omanike, juriidiliste kehade, investorite ja aadressidegi muutumiste ning pauside ja vääramatute ajalooliste protsesside kiuste toodab Tartu Mill aga jahu ja jahutooteid tänaseni.

Võib ka juhtuda, et mõni tööstusharu kaotab siin oma tähtsuse ja vabrik suletakse, ükskõik kui suur oli tema mõju olnud varem. Sest miski ei ole päriselt püsiv. Aga seegi ei pea olema lõpp, tehasehooned võivad saada uued hingamised või suisa uued elud, anda hoopis uutele inimestele uusi töid, elavdada uusi kooslusi või püsida jätkuvalt väärtuslikena aastakümneid – justkui muutmatuna, ehkki ometi iga päev natuke uuena.

Et see uus elu võib osutuda sootuks ootamatuks, tõestab ehk 1858. tegevust alustanud tekstiilivabrik Kreenholmi Manufaktuur, mis oli oma aja kõige moodsam tööstusettevõte Venemaal ning kõige suurem tekstiilivabrik kogu Euroopas. See pompoosne kompleks elas kokkuvõttes üle tsaariaja, esimese Eesti Vabariigi aja, mitmeid okupatsiooniaegu ja maailmasõdu, tõuse, mõõnu ja omanikevahetusi, enne kui see enam kui 150-aastaseks elanud vabrik 2010. aastal oma esialgses funktsioonis lõplikult suleti. Nüüd aga elab seal kultuur. Kõrvalise abiga tuuakse siia nüüd “Kremli ööbikud”, “Oomen”, Station Narva, president ja Tallinn Music Week.

Tööstus ei tarvitse olla trööstitu. Ja igasugune ajalugu, olgu tema lugu kui konkreetne tahes, räägib ju alati tegelikult inimesest.

Maia Tammjärv